Ilus pühapäev Telcis

Ehk on mu blogi lugedes silma jäänud, et olen külastanud mitut kohta, mis millegi poolest UNESCO kuluuripärandi nimistusse arvatud. Muide, kogu maailma mastaabis on kõnealuse tiitliga pärjatud paikade suurim kontsentratsioon just Tšehhis: kokku 12 ainulaadset vaatamisväärsust.
Brnost 90 km läände jääv väikelinn Telc on üks neist.
Eriliseks teeb linna eelkõige selle keskväljak, mis palistatud suurepäraselt säilinud majadega 16. sajandist. Muidugi ei puudu ka loss ja seda ümbritsev park ning kirsiks tordil on asulat ümbritsevad väikejärved ( inglise keelde tõlgitud küll "ponds" ehk tiigid, aga minu silmis on viimased ikka tunduvalt väiksemad, kui seal nähtud veekogud), mis omal ajal rajati kaitse eesmärgil.
Telc ei paku küll rohkelt tegevusi ja lõbusat ööelu, kuid see-eest rahulikku õhustikku ja ajaloohõngu, mida mina Haapsalu tüdrukuna väga hindan :)

















"Vana bar" , ütleb silt majal. "Vana" on tšehhi keeles "vann". Huvitav, mis on vannil pistmist baariga? :P


Nudipäised




Lossi (minu meelest pigem kindluse) sisehoovis








Lossi hoovis eksponeeriti päris elusaid linde, kes olid nööriga postamendi külge seotud. Nende vaatamise ja pildistamise eest küsiti 20 tsehhi krooni. Oli küll äge nii lähedalt ja ilma puurita metsikuid tiivulisi näha, aga samas tekkis pahane mõte " mida kõike küll turistide meeleheaks ja raha teenimiseks ei tehta !" Sest alguses jäi tõesti selline mulje, et need vaesed linnud on vangistatud kui tsirkusetolad. Siis nägin aga inglisekeelset silti, mis selgitas, et linnud on pärit metsloomade varjupaigast ja raha kogutakse nende eest hoolitsemiseks ning eesmärk on nad tagasi loodusesse lasta. See leevendas veidi olukorda, kuigi ikkagi oli neid nukker nõnda näha ja ma ei tea, kas nad saaks enam looduses hakkama, sest nad näisid inimestega nii harjunud olevat, mõned ehk koguni juba poegadena varjupaika sattunud.





























Bussiga Telci poole sõites hakkasin mõtlema sellele, mis eristab Tšehhi maapiirkondi Eesti omadest. Moraavia on väga künlik, kohati isegi mägine piirkond, seega meenutab natuke Lõuna-Eestit. Metsa siin nii tihti, kui kodumaal, ei näe, siin-seal on kõrgendike nõlvad viinapuude ridadest kenasti triibulised ja orgudes on kui peopesal punaste kivikatustega asulad.
Minu meelest ei ole siin linna ja küla piir nii selge kui Eestis. Esiteks ei ole ma siin ringi sõites veel kordagi sattunud kruusakiviteele, mis meie külavaheteedele siiani iseloomulik on ja teiseks on siin peaaegu kõik majad ehitatud kivist, samas kui kodumaal annavad väljaspool linnu ikkagi tooni puumajad.
Väikeasulate planeering on samuti erinev: peatänavat piiravad mõlemast küljest üksteise külge ehitatud majad, seega on ka hoovid alati ehitiste taga. Tuli meelde vene keele õpetaja jutt sellest, et eesti inimene vajab kodu ümber privaatsust, oma ruumi; slaavlased on rohkem ühistegevust ja seltskonda armastavad, seega meeldib neile elada õlg õla kõrval.