Pidu trammis?! Miks mitte?!

Möödunud nädal oli eriti lõbus. Kuna Martal on arvutis mingi karaokelaulmise programm, otsustasime ühel õhtul seda kasutada. Lasime nii kuis pasunast tuli-Marta, Sofie ja mina- kella 9 kuni 10ni ja oleks veel edasi lasknud (hoolimata sellest,et naabrid andsid seinale kopsimisega märku, et nemad meie tegevust kuigivõrd ei hinda), kui öörahu poleks pihta hakanud.
Proovisime ka Robertat ( Sofie uus toanaaber Itaaliast) laulma julgustada, aga ta on esialgu veel liialt häbelik.
Repertuaari kuulusid sel õhtul näiteks " Like a virgin", " I will survive", "Sweet dreams", "We are the champions", "Gangstas paradise" , "Kas tunned maad" ja üks poolakeelne lugu.

Palun väga, siin meie interpretatsioonid lugudest " I will survive" ja "Sweet dreams".
P.S. Olime täiesti kained







Neljapäeval toimus üks ebatavaline pidu: kell 9 õhtul võtsime kohad trammis sisse ja tiirutasime paar tundi lauldes ja õlut juues mööda linna ringi. Tehti 3 pissipeatust, sest kui näkku on arvestatud 3 õlut, siis lihtsalt tuleb end vahepeal tühjendamas käia. Need peatused kujunesid omaette naljakaiks ja kuna samas kohas peatus ka Mazaryki ülikooli tramm, siis oli tegu, et endale privaatset nurgakest leida. Esimene naiste "vabaõhu wc" asus künka peal, mis oli asfalteeritud, nii et gravitatsioon tegi tööd ja lasi ojadel voolata. Endale nende vahel teed rajades huilgas Marta: " Watch out! It´s Niagara fall here!" :)
Õlu hakkas pähe ja meie Martaga olime eriti sõiduvees: laulsime ennastunustavalt "I feel good", trammi lõpp-peatuses keerutasime kahekesi Ceska´l valssi ja Remixi afterpartyle jõudes ronisime lavale tantsima. Kella 2ks olid mu vaesed jalad uute baleriinipapude pitsitusest aga juba piisavalt valusad, nii et sõitsin bussiga ühikasse. Siinkohal kiidusõnad Brno ühistranspordisüsteemile, mille ööbussid igal täistunnil öökullid kodudesse veavad!:)









Eesti plika ja soome poisid


Suur Timo ja Juha


Prantsad võtsid jälle laulu üles




Janne ja Francesco


Remixis




Reede õhtul tähistasime Aude ja Roberto sünnipäevi. Tulime ideele, et mina, Sofie ja Roberta meisterdame Audele kingiks meesnuku ja Melanie Robertole naisnuku. Meie nukk sai nimeks Mr. Pineapple ja omas üsnagi ilmseid sootunnuseid, nagu näiteks lips:) Aude oli temast vaimustuses.
Melanie nukk küll eriti naiselik välja ei kukkunud, pigem oli tegemist mingi sootu tegelasega, aga vahva oli ta sellegipoolest.
Korter oli rahvast sama pungil täis nagu tavaliselt Putku pidudel. Stephan ja Sebastien olid ostnud sünnipäevalastele humoorikad kingitused (näiteks vilepill, maitseaineseemned ja lillepott Audele ning punane võimlemiskostüüm ning lasteshampanja Robertole) ning need siis ajalehepaberisse pakkinud ning konksuga varustanud, et päevakangelased neid võidu õngitsema peaksid.
Aude oli muuhulgas valmistanud maitsva salati kuskusist ning jällegi keelt alla viiva šokolaadikoogi. Kell 12 öösel hakati creppe ehk õhukesi pannkooke küpsetama. Nende valmistamise saladus seisneb suures äärteta pannis ja puust instrumendis, millega taigen kiiresti üliõhukeseks silutakse. Tegin ka ühe koogi ja sai kohe selgeks, et see kunsttükk vajab natuke harjutamist, et silumise vilumus tekiks, sest taigen tahkub ju pannil kiiresti.

Mr. Pineapple


Melanie nimetu nukk









Poola üheeurone meevein. Et kas maitses? No ütleme nii, et Marta teeb reklaami puhtast patriotismist










Nii see crepitegu käis


Laupäeval käisime kesklinnas ühes minu jaoks uues söögikohas, mille nimi Good Tea-Room, kus, nagu nimestki näha, põhirõhk laial teevalikul, kuid pakutakse ka eksootilist joogikõrvast. Tellisin kuskusi, mis maitses väga hea ja oli hinnaltki üsna odav. Mõnusa maitseelamuse pakkus ka türgi jook sahlep. See on magus kreemjas jook, mis segatud sahlepi-nimelisest pulbrist ja piimast, millele on lisatud kaneeli ja vahel ka rosinaid või muud maitseelistustest lähtuvat. Koha suurimaks võluks on aga rahulik atmosfäär: mängib vaikne lõõgastav muusika, on võimalik istuda põrandal patjadel ja tõmmata vesipiipu.













Brnos on praegu käimas Prantsuse päevad, mille raames korraldati pühapäeval selles pargis, mida juba eelmises postituses mainisin, petanque võistlus. Läksime ka prantsadega mängima. Kuna me ei tahtnud nende võiduvõimalusi kahandada, tegime oma võistkonna: mina, Sofie ja Marta. Olin meist kolmest ainus, kes oli varem antud mänguga kokku puutunud ja arvatavasti tänu sellele suutsin tuua meie tiimile 1 punkti :) Meie ainsa matši lõpptulemus oli niisiis 13:1 vastasvõistkonna kasuks.
Prantsad olid aga tublid: jõudsid 30 võistkonna hulgast finaali!
Enne mängima asumist pakuti korraldajate poolt kõigile tasuta kanget aniisijooki nimega pastis, mida lahjendatakse enne joomist veega ja mis kuulub Prantsusmaal lahutamatult petanque mängimise juurde. Maitse meenutas mulle köhasiirupit, kuid prantsad väitsid, et selle joogiga peab end harjutama, siis hakkab meeldima. Veel sõnasid nad poolnaljatades, et petanque minnakse mängima alles siis, kui juba nii palju alkot veres on, et autoga enam sõita ei tohi, ehk võistlusluba antakse alates 0,5 promillist.

Nii ühikalähedasse kui ka Špilberki parki on rajatud spetsiaalsed petanque väljakud