Tere, Mai!

Teisipäeval ühikast õue astudes nägin, et noormehed vinnavad püsti pikka laasitud mändi, millel ainult latv alles jäetud ja värviliste lintidega kaunistatud. Alguses ei saanud üldse aru mis eesmärk sel aktsioonil on, kuid siis meenus, et mõningatel rahvastel on kombeks tähtpäevadel meiupuid püstitada ja nende ümber tantsida. Rootslased teevad seda jaanipäeval, tšehhid aga volbripidustuste raames.
Siinse puu ümber tantsu küll ei löödud, aga korraldati jõu-ja osavusmänge ning üritus kulmineerus latva seotud õllepudeli allatoomisega. Ma ei näinudki, mitu noormeest seda enne edukat katset üritasid, aga ülesanne oli raske, kuna oksad olid eemaldatud.

Vaade minu ühika köögiaknast




Õllepudelit näete?




Volbriõhtu veetsime Brno äärelinnas kõrgendikul lõket tehes, kus sai nautida kaunist linnapanoraami. Kohale jõudes tormasime esmalt metsa kuivanud puid koguma, mis võttis omajagu aega, sest läheduses oli juba paar lõket püsti pandud ja seega oli põletamiskõlbulikku materjali vähem järel. Saime siiski nii palju oksarisu kokku, et jätkus 4 tunniks väikese lõkke alalhoidmiseks. Istusime oma väikese valgusallika ümber, mängisime kitra, grillisime vorsti, jõime veini ja ampsasime juustu kõrvale:) Mõnus äraolemine ühesõnaga!
Üritasin ilusast vaatest ka fotomeenutusi jäädvustada, aga tulemused on väga kehvad, sest tulest eemal oli kottpime ja ma ei oska endiselt oma hea aparaadi potentsiaali kasutada.









Reedel käisime agroturismi aine raames väljasõidul: külastasime hipoteraapiaga tegelevat farmi ja ühte külalistemaja. Saime teada, et hobuse valik konkreetsele patsiendile lähtub mitmest tegurist: hobuse ja inimese iseloomuomadustest, sellest, kas tegemist vaimse või füüsilise puudega, lapse või täiskasvanuga jne. Hiporehabilitatsiooni läbi viiv inimene peab tundma nii hobuseid kui ka psühholoogiat, nii et see pole nõnda kerge kui esmapilgul paista võib. Ravisessioon kestab tavaliselt 20 minutit, mille kestel patsienti kas istuvas või lamavas asendis rahulikus kõnnitempos hobuse seljas ringi jalutatakse.
Järgmisesse kohta oli 10 km maad, mille läbisime jalgsi läbi metsa. Külalistemaja toad oli väga kenad, kuid hinnad küllaltki soolased: ühe öö hind umbes 1200 eeki. Ka seal farmis olid hobused, kuid siiski vaid ratsutamiseks mõeldud. Väljas oli koguni väike loomaaed, kus sai näha kitsi, eeslit, jaanalindu, kaamlit ja laamat.
Siinkohal tutvustan ka agroturismi õppejõudu, kes on kummaliste küsimuste ja kehva inglise keelega koomiline vanahärra. Tema inglise keele grammatika kohaselt on õige öelda näiteks "I has...", "I will spoke" jne. Lemmikküsimused on "Do you know...?" ja "How many...?". Kuidas vastaksite te näiteks küsimusele "Do you know Poland?" Muidugi ma tean, mis ja kus on Poola, aga mul puudub selle riigiga isiklik kokkupuude. See viimane on aga tavaliselt tema küsimuse tegelik sisu, ainult esitatud vales vormis.
Või siis tahab ta teada "How many horses do you have in Estonia?" ja "How many cows can you milk in a day?". :) Sry, ma tõesti ei tea.
Viimases tunnis huvitas teda, millise iseloomuga peab minu arvates olema inimene, kes rajab agroturismifarmi. Küsimus kõlas aga nii: " What personal property you must have for agrotourism farm?". Sõna "property" ei tähenda ju karakterit!
Kui tuli juttu sellest, milliste klientidega meile meeldiks suhelda, tahtis ta minult teada "Do you like only boys?" . Selle peale vahtisin teda nagu mullikas aiavärvat ja üritasin midagi kogeleda, samal ajal, kui teised naerust kõverad olid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et uusi teadmisi selles loengus küll eriti ei saa, aga nalja selle eest alati.

Küla nimega Hostenice, kus asub hipoteraapia farm


Härra õppejõud Jiři Hrouz on keskel, vasakul olev proua viib läbi teraapiaseansse


Justkui hobune printsessimuinasjutust:) Tegelikult kasutatakse teda eelkõige autistlike laste ravil


Seanss








Väikese matka alguses Hostenicest järgmisesse külla








Külalistemaja, mis kuulub tšehhi tuntud näitlejale Bolek Polivkale, kellest meie muidugi midagi kuulnud polnud, sel lihtsal põhjusel, et me pole siin teatris käinud ( v.a balletti vaatamas ja läheme ka ooperisse, kuid draama pole keelebarjääri tõttu just eriti mõttekas valik)





















Trammipidu meil juba oli, üleeile oli järg paadipeo käes:) Brno külje all on suur järv, kus me siis ringi seilasimegi. Reklaam lubas, et " boat will be loaded with beer, music and fun!". Muusika koha pealt esitaksin vastuväite, sest see oli liiga vaikne, et inimesed tantsuhoo sisse oleksid saanud, aga tore oli sellegipoolest.












Eile õhtul käisime Sofie, Sebastieni ja Audega vaatamas slovakkia rahvatantsu etendust. Oli palju köitvam, kui loota oskasin. Nende tants nõuab ikka tõsist treenimist ja võhma, sest jalgadega tehakse kogu aeg kiiret tööd.
Eriti meeldisid mulle kavad, kus imiteeriti vanaaegseid ameteid ja töövõtteid: seppade, möldripoiste ja karjaste tegemised oli väga osavalt tantsukeelde pandud, maskeerides näiteks naised lammasteks ja jahukottideks. Vahepalana esitas pilliansambel, kes muidu tantsijaid saatis, ühe eraldiseisva instrumentaalloo, kus viiuldajad said oma oskusi demonstreerida, ja neil oli, mida näidata: poognad käisid veel palju kiiremini kui tantsijate jalad.
Väikesed stiilinäited teile tuubist vaatamiseks, aga need videod ei anna üldse sellist emotsiooni nagu koha peal olles:
http://www.youtube.com/watch?v=ogyjtlW_obc
http://www.youtube.com/watch?v=Ysu5mqMvIQc

Täna õhtul stardin kell 9 bussiga Berliini poole, et Maarjale külla minna, kohale jõuan hommikul kell 5. Loodan, et suudan bussis magada, sest tahaks ju homme värske ja energiast pakatavana linna avastama minna. Minu 1. kord Berliinis ikkagi! Tagasi Brnos olen tuleva neljapäeva hommikul.

Seniks kena kevadet!