Katu Tšehhimaal: Krakov

Möödunud nädala reedel startisime 5 paiku õhtul oma punase rendiškodaga Krakovi poole ja kohale jõudsime umbes kell 10. Timo oli piloot ja Barbora ( slovaki neiu, kes on Mendelis doktorantuuris ja õpetab ratsutamist) kaardilugeja. Ma pole päris kindel, kas kaardist oli sel korral abi, sest veel enne kui Barbora arugi sai, olime juba üle piiri Poolamaa pinnale jõudnud, kuigi meie kaardilugeja väitis hämmeldunult, et see pole võimalik, kuna me polnud veel ühte tee peale jäävat tšehhi linna läbinud:P Kui poolakeelsed sildid mööda hakkasid vuhisema, pidi aga Barboragi tunnistama, et ta ei tea küll kuidas ja mis teed pidi, aga olime ometigi õigel kursil.

Krakovisse jõudes sõitsime üle Visla jõe ja parkisime auto üsna kesklinna, misjärel saime kokku Timo tuttava poolatari Ašhaga ( kirjapilti ei tea, aga kõlas vähemalt nii), kes oli eelmisel aastal erasmusena Soomes olnud. Ta oli meile juba hosteli välja vaadanud, nii et viisime oma kotid ära ja maksime kahe öö eest 100 zlotti ehk 450 eeki.

Meie tuba hostelis nägi välja selline:

Seejärel suundusime õhtust linna avastama. Meie hostel asus peaväljakust ehk Rynek Glowny`st vaid 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et võtsimegi suuna sinna. Tegemist on suurima keskaegse linnaväljakuga Euroopas, mille keskel troonib 15.sajandist pärit kauplemishall ehk Sukiennice, mis omal ajal oli üks olulisemaid rahvusvahelise kaubanduse sõlmpunkti tervel kontinendil. Praegu on hoone 2.korrusel koha leidnud Poola 19.sajandi kunsti tutvustav galerii ja alumisel korrusel müüakse suveniire ehk põhiliselt merevaigust ehteid.
Väljakut ilmestavad ka kaks pühakoda: 11.sajandist pärinev pisike valge Püha Wojciech´i ja 14.sajandil ehitatud punastest tellistest Püha Mary kirik. Üldse hakkas Krakovis silma palju tellisehitisi.
Mary kirikuga on seotud üks huvitav fakt: selle kõrgemast tornist kõlab ööpäev läbi igal täistunnil ühe trompetimängija esituses traditsiooniline meloodia ehk hejnal, mis poole pealt katkeb. Seda tehakse, et mälestada legendi kohaselt 13. sajandil mongolite rünnaku eest linna trompetisignaaliga hoiatanud meest, kes hukkus, kui teda keset mängu kõrri lasti.
Alates 19.sajandist esitatakse hejnal´i tuletõrjujate poolt, kes kasutavad torni vahipostina. Praegu täidavad seda kohustust vähemalt 4 erinevat meest, kes vahetustega puhuvad.

Püha Mary kirik. Hejnal´i mängitakse vasakpoolsest tornist

Peaväljak. Paremal Sukiennice ja vasakul Püha Wojciech´i kirik

Püha Wojciech´i kirik

Sukiennice väljast

...ja seest

Rynek Glowny äärsed majad

Oli üllatav näha, kui palju britte Krakovis ringi patseerib: kui ei teaks, et tegemist turistidega, võiks lausa mõelda, et inglise keel on Poolas teine riigikeel !:) Ja käes polnud isegi veel mitte turismi tipphooaeg!

Reede õhtul pubis

Laupäeva hommik tervitas meid vihmaga ja kuna mina olin ainus, kes igaks juhuks varju kaasa oli võtnud, suundusime esmalt poodi, kust kõik endale värvilised umbrellad soetasid. Sadu jätkus terve päeva, kuid käisime ikkagi kõik olulisemad vaatamisväärused läbi.
Õhtul sõime ühes väga kena interjööriga pubis poola köögile iseloomulikke ruskie pierogi`sid. Need on sisuliselt pelmeenid, ainult et liha asemel on täidiseks kodujuustu ja kartuli segu. Sõna "ruskie" ei viita Venemaale, sest poola keeles "vene=rosyjskie".

Maly Rynek ehk väike väljak, mis asub suure kõrval

Vasakul hiigelsuur kaubanduskeskus

Kazimierz ehk ajalooline juutide linnaosa, kus Steven Spielberg filmis suurema osa oma kuulsast filmist "Schindleri nimekiri", kuigi tegelikkuses toimus filmis kirjeldatud sündmustest selles paigas vaid väga väike osa.

Üks paljudest Krakovi sünagoogidest

"Maa päevad" ehk keskkonnahoidlikkust propageeriv üritus, kus oluline osa oli antud lastele, kes laulsid ja tantsisid.

Rahvarõivastes poisike

Esiplaanil vahva poiss, kes oli kehastunud draakoniks ja teenis oma julge esinemisega publikult suure aplausi:)

Maitsev kiirtoit zapiekanka ehk rösitud sai juustuga ja erinevate katetega (roheline sibul või seened või salaami)

Krakov oli 11.-16.sajandi lõpuni Poola pealinn. Kuninga residents asus neil sajandeil Waweli mäel. Alloleval pildil on Waweli katedraal, mis oli muuhulgas kroonimis- ja matmispaik.

Vasakult: Ašha, mina, Barbora

Lossi renessanslik siseõu

Ootasime mäe serval, et näha, kuidas all asuv metalldraakon tuld purskab

Ja ta purskaski, iga 5 minuti tagant koguni. Waweli draakon ehk Smok Wawelski on Krakovi legendaarne sümbol, kellega pehmete mänguasjade ja muu ninni-nänni näol turistidelt raha ammutatakse. Temaga seotud legend on järgmine:
Krakovi linna algusaegadel elas Waweli mäe koopas draakon, kes rüüstas ümberkaudseid külasid ja tappis inimesi. Eriti armastas ta süüa noori tüdrukuid ja et koletist vähegi ohjeldada, pidi linnarahvas kord kuus ühe neiu koopasuu ette viima. Paljud rüütlid proovisid õgardit tappa, kuid asjatult, sest draakon hukkas nad oma põletava hingeõhuga.
Viimaks olid ohverdatud kõik linna neiud peale legendaarse kuninga Krakuse tütre, mistõttu kuningas lubas ta naiseks anda mehele, kes draakonist lõpuks jagu saab. Selle peale ilmus välja üks vaene kingsepa õpipoiss nimega Skuba Dratewka , kes toppis lamba väävlit täis ja viis selle peibutuseks koopa ette. Draakon läks õnge ja sõi lamba ära, misjärel hakkasid teda vaevama kohutav janu ja kõhuvalu. Et leevendust saada, tormas koletis Visla jõe äärde ja jõi pool jõge tühjaks, mistõttu ta paisus nii palju, et plahvatas lõpuks. Kuningas pidas sõna ja Skuba abiellus printsessiga ning nad elasid õnnelikult kuni surmani :)

Pühapäeva ennelõunal istusime peaväljaku äärses kohvikus ja tegime enne lahkumist aega parajaks.

Minu tellitud tee piima ja meega, mis maitses mõnus

Midagi eriti magusat: Viini šokolaad ehk valge šok. + pruun šok. + jäätis + vahukoor. Sofie kui eluaegne Viini elanik polnud küll sellisest joogist varem kuulnud :P

Tagasisõitu alustasime 2 paiku päeval, et lõpetada reis mitte just eriti lõbusas toonis: tahtsime külastada teele jäävat kurikuulsat Auschwitzis (poola keeles Oswiecim) asuvat koonduslaagrit.

Tegelikult koosneb kogu kompleks kolmest põhilaagrist: Auschwitz I ehk administratiivne keskus; Auschwitz II ehk Birkenau, kus asusid suurimad põletusahjud ja gaasikambrid ning Auschwitz III (Monowitz) ehk töölaager.
Tänapäeval haldab ja säilitab kogu ala muuseum, sissepääs on tasuta.
Kuna meil oli 2 tundi sulgemiseni aega, piirdusime vaid Auschwitz I-ga ja hea ongi, sest psühholoogiliselt oleks seal kauem viibimine ja kõige selle nägemine juba üsna vastu hakanud.

Pildistamise keeldu näisid kõik külastajad eiravat, nii et klõpsisin siis ka natuke fotosid.
Mõned turistid tegid peavärava sildi "Arbeit macht frei" all naerunägudega pilte, mis mõjus mulle küll kohatuna.
Ma ei hakka siinkohal kirjeldama seda, mida nägin, kel huvi, saab teema kohta rohkelt infot internetist.
Kell 5 hakkas kõlama märguanne, mis andis teada, et muuseum suletakse. Ma olin siis veel üsna laagri tagaosas asuvas majas ja hakkasin kiiresti väljapääsu poole ruttama, sest korraks tekkis hirm ja pähe kargas mõte " aga mis siis, kui nad väravad sulgevad, enne kui ma välja jõuan ja ma jäängi üksi siia". See oli jube ja ma tundsin kergendust, kui värava enda selja taga sulgesin.

I laagrisse ehitati telliskivimajad. Kui vangistatud inimeste hulk suurenes, laiendati laagrit Birkenausse, kus rahvas majutati suurtesse hobusetalle meenutavatesse puusaradesse.