Viin

Tere, kallid sõbrad!

Jah, olen kirjutamise seisukohalt liiga laisk olnud, aga hakkan nüüd mõneks ajaks jälle kripsiks-krapsiks:)
Niisiis, olen vahepeal külastanud Prahat ja Viini. Kui tahate teada, kumb mulle rohkem meeldib, siis: Praha. Kuigi olen mõlemat linna ainult nö. nuusutada saanud, on Tšehhi pealinn oma sildade, raeplatsi ja vaadetega sügavama mulje jätnud. Viin mõjub võimsama ja majesteetlikumana- meie Tartu ülikooli peahoone kahvatub nende klassitsistlikus stiilis hoonete kõrval, kuid siiski....ju on see miski salapärane ja nähtamatu aura Prahas minu jaoks kütkestavam, kui maailma muusika pealinnas. Ehk ongi asi selles, et mulle pompöössus ja hiigelsuured mastaabid ei sümpatiseeri nii väga.
Samas oli Viinis käik jälle teistmoodi huvitavam, sest aega oli terve nädalavahetus ja sai lisaks linnatänavatel kappamisele ka muud tehtud. Ööbisime Sofie juures, kelle kodu asub Lõuna-Viinis (suurte linnade puhul tuleb juba rääkida ilmakaartest, sest näiteks Sofie ülikool BOKU asub linna põhjaosas ja metrooga sõites kulub tal kooli jõudmiseks tund aega). Sofie oli meile giidiks, kuigi tunnistas, et ega ta just palju ajaloolisi daatumeid ja legende linna kohta rääkida oska. Eks see ole ikka nii, et turistid, kes on enne reisile minekut sihtkoha kohta infot ammutanud, teavad vaatamisväärsustest tihti rohkemgi, kui kohalikud:) Aga üldiselt oli Sofie tubli ja kuna meie olime talle justkui katsejänesteks, on edaspidi loota tema giidivõimete paranemist, nagu ta ise rõõmsalt sõnas:)

Vist mitte ühestki Kesk-Euroopa linnast ei puudu pühakutele katku lõppemise tänutäheks püstitatud sammas!



Kusagil Stephanplatzi läheduses



Rooma-aegsed varemed Viini südalinnas

Tallinn võiks šnitti võtta ja miljonivetsus näiteks Valgre muusikat lasta:)


Mozart teeb raha!


Paljud aknad on omaette vaatamisväärsus


Ebatraditsioonilise arhitektuuriga kirik, nime ei mäleta

Lapsed ebatraditisioonilise kiriku ees oleval mänguplatsil




Plaatan püüab pilku ka raagus olles


Austria parlamendihoone selle ees asuva Athena kujuga


Lipu all olevalt rõdult teatanud Hitler Austria annekteerimisest, seetõttu rõdu tänapäeval enam ühegi ürituse läbiviimiseks ei kasutata



Kodumajutuse ehk siis Sofie kodu teenindus oli viimase peal: peremehe valmistatud ehtne Viini shnitsel pühapäeva lõunalauas, vanaema küpsetatud struudel, Kartoffelsalat (visake peast kujutlus eestlastele tuttavast kartulisalatist, tegemist oli hoopis keedetud kartuliga õli- ja äädikakastmes); lisaks võimalus REGULEERIDA dushivee temperatuuri ja mitte karta, et ootamatult sahmaka külma või kuuma kaela saad (ühikaasukate jaoks märkimisväärne luksus).

Sofie westie nimega Struupi


Perekond Mittase köök


...ja elutuba


Sofie tegi ettepaneku minna uisutama ja mõnda muuseumi. Kuna Viin on sellise väikese kiiksuga linn, kus huvitutakse keskmisest rohkem hauatagusest elust ja võikatest lugudest, oli ka tema esimeseks mõtteks viia meid kriminaal-või piinamisriistademuuseumisse, aga kuna minu ja Melanie jaoks seostub Viin ikkagi pigem Mozartiga, seadsime sammud surematu helilooja majamuuseumi ja lisaks ka muusikamuuseumi. Meiega ühinesid ka erasmuslased Prantsusmaalt: Aude ja Sebastien ning itaallane Roberto. Nad üürivad koos korterit üsna meie ühikate lähedal, mistõttu on neile hea külla minna ja üks neist omab karavani, tänu millele neil on suur reisimisvabadus. Ma räägin neist veidi pikemalt järgmine kord, sest nad on headeks tuttavateks saanud.
Tagasi muusemide juurde: kahe pääsme eest tuli kokku tasuda üsnagi soolased 12 eurot, aga võimalus viibida samade seinte vahel, kus Mozart oma suurteosed kirjutas, oli seda raha väärt:) Näitus oli eksponeeritud 3 korrusel: ülemised 2 andsid ülevaate helilooja elust ja loomingust ja alumine üritas luua ettekujutust, milline võis välja näha Mozarti elu selles konkreetses korteris, kus ta elas 2 aastat oma naise ja lastega. Justnimelt ette kujutama pidi seal peaagu kõike, sest korter oli tegelikult täiesti lage, kuna infot tegeliku interjööri kohta napib ja originaalseid Mozartile kuulunud mööbliesemeid pole säilinud. Kõigile jagati kätte ka audiogiidid, nii et kui sul on olnud õnn sündida prantslase, itaallase, sakslase või mõne muu suurrahva esindajana, saad selles muuseumis suurepärase ülevaate Mozartist oma emakeeles. Kuna eestlasi selles vallas muidugi arusaadaval põhjusel diskrimineeritakse, pidin ma rahulduma inglisekeelse infoga.

Mozarti majamuuseum








Mozarti söögituba

Muusikamuuseum oli vähemalt kolm korda suurem kui eelnev koht, nii et aega kulus meil seal umbes 3 tundi ja ikkagi ei jõudnud kõiki atraktsioone läbi katsuda. Seal oli palju installatsioone, võimalusi salvestada oma häält ja seda muuta, tutvuda heli kui füüsikalise nähtusega, astuda dirigendi rolli ja kogeda, kuidas vale kätega vehkimise tõttu saab "Viini valsist" hoopis polka ning kuidas selle peale üks nördinud viiuldaja ekraanil püsti kargab ja sulle saksa keeles tänitab, et " sellise käpardist dirigendiga pole nende meeskond valmis töötama" või midagi sellist :) Vahva muuseum igatahes ja jällegi audiogiididest saab päratult palju infot, aga minu inglise keel pole küll nii kõrgel tasemel, et heli olemuse füüsikat kuulata.






Vasakult: Sebastien, mina, Sofie, Melanie


Aude "trumme" mängimas

Ah jaa, ning kõige mõnusam tegevus Viini reisi juures oli uisutamine! Linnavalitsuse maja (mis on muidugi sama uhke kui kuningaloss, arvatavasti täitiski kunagi seda eesmärki) ette oli rajatud 2 suuremat uisuplatsi ja neid ühendav looklev rada, lisaks oli kogu kupatus valgustatud värviliste tuledega ja kõrvu hellitas mõnus muusika- tõepoolest Jääunistus, reklaam ei valeta:


Viini linnaadministratsiooni hoone





Sofie ja mina




Melanie ja Sofie Viini suurima ooperiteatri ees ( aga see pole see, kus Anely Peebo laulab)

Kuna me ei pidanud uiske laenutama (Sofiel oli kodus neid 5 paari ja õnneks leidsime nende hulgast sobivad suurused) ja asusime liuglema peale 10 õhtul, tuli meil selle lõbu eest loovutada vaid 4 eurot, mis Viini mõistes on samahästi kui tasuta saadud. Alguses oli raske püsti püsida ja jalad väsisid kiiresti, aga kui esimene pooltund ponnistusi möödas, läks teine pool juba nii libedalt, et oleks tahtnud veel ringi vuhiseda. Olin koguni nii julge, et võtsin oma uue kalli fotoka jääl olles välja ja plõksisin pilte, endal peas vasardamas " ma ei tohi kukkuda, ei tohi kukkuda!" ja õnneks ei kukkunud ka, seega fotokas on endiselt töökorras! Ja kui ma seal parajasti siis uisutajaid kaadrisse püüdsin, tuiskas mulle vastu neiu, kellega ma pidevalt täiesti juhuslikult kokku satun. Ta oli esimene erasmuslane, keda Viinis lennukilt maha tulnuna kohtasin ja hiljem oleme Brnos pidudel kaks korda jälle kokku sattunud, nüüd ristusid me teed siis taaskord Viinis. Vahetasime siis lõpuks ka e-maili aadresse, sest võiks ju vahel ka plaanitult kokku saada :) Ta õpib Masaryki ülikoolis, mitte Mendelis nagu mina.
Siin ta siis on, neiu Belgiast, kelle nime ma olen aga unustanud,nii et pean piinlikkustundega talt üle küsima. Samas, olen üsna kindel, et ta on ka minu nime unustanud.


Reede õhtul uitasime niisiis linnas ringi ja uisutasime, laupäev kulus muuseumidele, pühapäeva hommikul läksime missale, sest Sofie ema laulis kirikukooris ja ma tahtsin näha, mida üks katoliku kiriku missa endast kujutab- oli suures osas sama, mis meie luterliku kiriku jumalateenistus, ainult katoliiklased teevad sageli teenistuse ajal ristimärki. Kuna praegu on lihavõtete eelne aeg, ei tohi missal kasutada muid pille peale oreli ning kõik ristid ja altarimaalid on kirikutes kaetud riidega, nagu näha järmistelt piltidelt, mis tehtud Viini suurimas katedraalis ehk Stephansdom´is:


...ja kaunites pastelltoonides interjööriga barokses Universitätskirche`s, kus me missal käisime


Pühapäeval käisime ka kohvikus (see polnud peen kõrgklassi oma, vaid pigem pubi) ja uitasime natuke aega surnuaias, mis pidavat olema suuruselt Euroopas 2. kohal.

Kohvikus nimega Kaffee Alt Wien


Viinis forsüütiad juba õitsevad, Brnos lähevad õied ka kohe-kohe lahti



Ma ei ole nüüd päris kindel, kas Brahms tegelikult ka sinna maetud on, või on see lihtsalt mälestussammas, igatahes Mozart ja Beethoven puhkavad kusagil mujal, aga mälestussambad on neilegi sinna surnuaeda püsti pandud.


Luuderohi on Kesk-Euroopa linnades väga tavaline taim ja kaunistab tänu igihaljusele puid ka talvel

Kuulus Zaher-tort jäi seekord küll proovimata, sest ühe tüki eest 10 eurot maksta oli meie jaoks liig, kuid see-eest saab Viinis vaid 1,5 euro eest suurepärast itaalia jäätist osta! Prahas maksis sama kogus sama jäätist peaaegu 3 korda rohkem.

Vasakult: Aude, Roberto, Melanie, Sofie


Mööda erinevaid linnu reisides tajud jälle, kui suhtelised paljud asjad on: möödunud nädalavahetusel Viinist tagasi Brnosse jõudes tundus siin kõik väike ja hubane, kuu aega tagasi esmakordselt siia tulles oli aga minu jaoks tegemist üsnagi suure ja veidi kõleda linnaga. Ka Tallinn tunduks Moskvaga võrreldes sama hubane kui Tartu Tallinna suhtes. Igatahes oli üllatav ja meeldiv, et mul siin juba selline pisuke kodune tunne tekkinud on.

Kuna see postitus venis nüüd nii pikaks, siis räägin Prahast järgmine kord.

Paistku päike soojalt teie näole! (nagu soovib üks ilus Keldi palve, mille ma oma ökokalendrist avastasin:)