Kultuurid laudadel, Eesti, Helisev muusika, bramboraky knedliky...

....need olid minu jaoks mööduva nädala märksõnad. Teisipäeval toimus cultural market, ehk nö. kultuuride tutvustamise tunnike. Enamus erasmuslasi kogunes ülikooli majandushoonesse ja laotas laudadele infot ja söödavat-joodavat oma riigi kohta ning jäi ootama kohalike õppejõudude ja üliõpilaste huvi ning küsimusi. Alguses meid kardeti natuke, hiiliti küll ümber laudade ja visati arglikke pilke, kuid ligi astusid vabatahtlikult vaid õppejõud, kellele oli tehtud ülesandeks hinnata väljapanekuid ja selgitada lõpuks võitja. Hakkasime siis ise noori kutsuma ja nad tulid küll. Mina jagasin oma lauda Sofiega, meil käis siis väike rebimine omavahel, kes suudab rohkem maiustusi ja buklette ära anda. Mina pakkusin linnupiima komme, kama ja brošüüre Tartu ja EMÜ kohta. Sofiel olid kaasas Viini shokolaad, shnaps ja voldikud teatud erialade kohta, mida tema koolis õpetatakse. Mina pidin oma bukletid ise valmis tegema, sest Tartu turismiinfokeskusel polnud mulle midagi saata, mis näis kummaline ning EMÜ saatis mulle 24 leheküljelise raamatukese, mis oli ilmselgelt liiga paks, et seda paljundama hakata. Seega vorpisingi ise 2 erineva sisuga voldikut valmis ja tegin kummastki 20 koopiat, sain kõik laiali jagatud ka ning eriti tore on mõelda, et äkki hakkab keegi tänu minule Eesti vastu huvi tundma ja tuleb Tartusse õppimagi:)
Kama peeti üllatavalt maitsvaks, sest välimus pole just kõige kaunim. Linnupiimakommid kadusid ka kiirelt. Kahjuks ei jäänud eriti aega, et ise teiste riikide väljapanekuid uudistada. Slovakkia noormees ( nime ei mäleta, kuna ta räägib inglise keelt väga kehvalt ja seetõttu pole temaga eriti suhelnud) oli nii lahke, et tuli ja tõi mulle ja Sofiele ise oma rahvusrooga kartulitest ja juustust, mis oli tõesti väga maitsev! Lisaks nosisin veidike õlis olevaid kuivatatud oliive kreeka neidude pakutavast menüüst (varem polnud neid sellisel kujul söönudki), prantslastelt lunisin välja valgehallitusjuustu ülejäägid ning lõpetasin oma lõunasöögi itaallaste toodud skumbriat pugides:) Alavõidud parima kujunduse, informatiivsuse ja söögi-joogi eest napsasid endale vastavalt Mehhiko, Soome ja Itaalia ning kogu krempli pani kokkuvõttes kinni Itaalia.
Illustreerimiseks:

Minu väljapanek, mis on oskamatu
fotoaparaadi käsitsemise tõttu udune:(


Hola!


Suomi!


Mingis Mehhiko võitluskunstis kasutatav mask!




Itaallased serveerisid loomulikult pastat


Võidukas seltskond


Kolmapäeval tegin PowerPointi ettekande Eestist. Kuulama oli kogunenud kenake rahvahulk ja vähemalt erasmuslased kiitsid mu tööd:) Tahtsin näidata videoklippi laulpeost, aga see ei õnnetunud, kuna internett vedas alt. Tahtsin siiski, et vähemalt paremad siinsed tuttavad ( sõpradeks on neid veel natuke vara nimetada) teaksid, mida ma mõtlesin, kui laulupeost rääkisin ja näitasin neile Tõnis Mäe ja ühendkooride esituses "Palvet". Ma arvan, et see avaldas neile muljet, kuigi mingit ahhetamist-ohhetamist ei järgnenud. Sofie ütles hoopis:"Huvitav, see laul oli vägagi religioosne ( saksakeelne tõlge oli all), kuid sa ütlesid, et Eestis peavad vaid 30% inimestest end usklikeks!". Hmm, õige küll, sellise % ma tõesti kuskilt leidsin ja selle välja käisin. Vastasin siis, et see laul oli kirjutatud ajal, mil käimas oli taasiseseisvumisprotsess, mil inimestes oli rohkem usku ja lootust.
Samal õhtul vaatsime ka Helisevat muusikat, sest selgus, et keegi polnud seda peale minu näinud. Kõik leidsid lõpuks, et kaunis linateos, kuid mõnes kohas oleksid laulud võinud olemata olla, nagu näiteks suudlusstseenis Maria ja kapten von Trappiga. See, et nad seal laulma hakkasid, mõjus koomilisena. Hüvastijätulaul tegi meile ka palju nalja ning kui tüdrukud mu juurest oma tubadesse hakkasid minema, parodeerisid nad seda sama laulu hoogsalt lehvitades:)
Eile käisime Sofie ja Melaniega Švejki -nimelises pubis söömas, mis asub vanalinnas jalakäijate peatänaval ehk Ceskal. Tahtsime proovida tšehhi toitu. Mina tellisin guljaši kartulipannkookidega, mis nägi välja selline:



Oli hea, kuid olen elus saanud ka palju enam maitsemeeli erutavaid roogi.

Melanie tellis kõige tüüpilisema tšehhi toidu: mingi guljaši moodi kaste, hapukapsas ja taldriku vasakus servas näha olevad saia meenutavad lõigud, mis on tegelikult teatud spetsiaalsest kartulijahust tehtud pätsikesed ehk bramboraky knedliky(õigekiri võib natuke vale olla). Seda kartulijahu müüakse ka poes ning tahan proovida neid ise mõne tšehhiga teha (pakil pole inglisekeelset juhendit). Jällegi pean tunnistama, et täiesti söödav asi, kuid näiteks pizza on ikka palju suurepärasem leiutis:)



Pubi on lõpuni oma reklaamnäole ehk Švejkile truu: vahva soldati kujutis on nii toolidel, lillevaasidel kui ka kahvlitel. Õlu on endiselt odavam kui Eestis ehk 20 EEKi pool liitrit.


ILUSAT VABARIIGI AASTAPÄEVA!!!
Mina veedan selle Prahas.