Buss jõudis Berliini koguni 45 minutit varem, kui piletil kirjas, nii et läksin jaamahoonesse sooja ja jäin Maarjat ootama. Kes ei tea, siis Maarja ehk Mann on mu 18-aastane onutütar, kes ühe aasta YFU ehk keskkooliõpilaste vahetusprogrammi raames Berliinis õpib. Ta elab üsnagi jõukas saksa peres Lankwitzi linnaosas, mis oma munakivitänavate, roheluse ja suurte ilusate eramajadega on üsna esinduslik kant. Mannu vahetusvanemad on arstid, aga pereema on praegu kodune. Nende maja on väga kena ja ruumikas: 3 korrust, kõrged laed, palju valgust ja toataimi.
Maarja tuba
Perenaine on endisaegsete kommete austaja: koostab kirjalikult tulevaks nädalaks perele menüü, sätib igal hommikul söögitoa lauale (vahel süüakse siiski ka köögis) serviisi ja väikesed linad, mis einetades põlvedele tuleb asetada. Mulle meenusid seal hommikuti teed rüübates ja marmelaadisaia nosides 19.saj. Inglismaa aristokraadipered BBC filmidest:)
Kuna Maarja pidi esmaspäeva hommikul loomulikult kooli minema, sain 5 tundi tema toas rahulikult väsimust välja magada ja siis seadsime sammud kesklinna poole. Ostsin 72 tunni transpordipileti, mis maksis 20 eurot (Viinis oli sama pilet vaid 13 eurot)!
Esimesena vaatasime üle Siegessäule ehk Vabadussamba, mis pandi püsti 19. saj. kolmandal veerandil, tähistamaks Preisimaa (mäletatavasti üks juhtivamaid kuningriike Saksamaa aladel 18.saj- 1918. aastani) võite Austria, Prantsusmaa ja Taani üle.
Wikipediast pärit pilt Siegessäulest
Seejärel suundusime läbi Tiergarteni Brandenburgi väravate poole, et jätta seljataha endine Lääne-Berliin. Tiergarten, tõlkes "loomaaed", on tegelikult parkmets ja loomi seal ei eksponeerita. Nimi on arvatavasti säilinud vanast ajast, mil seal olid aristokraatide jahimaad.
Loomade asemel eksponeerisid seal ennast aga alasti mehed, kes murul päevitasid, mistõttu pole vale öelda, et üheks mu esimeseks muljeks Saksamaa pealinnast olid tugevama sugupoole katmata genitaalid:P
Tiergartenis
Omades teadmisi möödunud aegadest, muutub Berliin põnevamaks, sest siin saab tajuda ja näha erinevaid ajaloolisi tõdesid ja vastuolusid:
Siegessäule ja Brandenburgi väravate vahele jääva tänava nimi on 17. juuni tänav, sest sel kuupäeval 1953. a toimus ida-berliinlaste ülestõus kommunistliku valitsuse vastu, samas asub ka mälestusmärk nõukogude sõduritele, kes hukkusid Berliini lahingus. Mälestused sõdivatest jõududest samas kohas...
Jalutasime läbi Brandenburgi väravate ja patseerisime edasi mööda Unter den Lindenit ehk Pärnaalleed, mis on 17. juuni tänava jätkuks.
Berliini sümbol
Astusime sisse ka Gendarmenmarkti ääres asuvasse maailma suurima šokolaadivalikuga uhkeldavasse kauplusesse nimega Fassbender & Rausch, mis kuulub samanimelistele perekondadele ja pakub ainult kvaliteetseimast kakaost valmistatud maiustusi. Lisaks poele asuvad samas majas šokolaadikohvik ja-restoran.
Kaiser-Wilhelm-Gedächtniskirche ehk Keiser Wilhelmi mälestuseks rajatud kirik, mida II Maailmasõja ajal pommitati ja mis siiani vigasena püsti seisab
Šokolaadivulkaan
Gendarmenmarkt on väljak, kus asuvad Kontserdimaja, Saksa ja Prantsuse katedraal. Kõik kolm hoonet olid pärast II Maailmasõda varemeis, kuid on nüüdseks taastatud esialgsel kujul.
Schilleri kuju kontsertmaja ees
Kontsertmaja küljelt
Nägin ära Potsdamer platzi- linna modernse, elust kihava südame, mis on ka suurimaks liiklussõlmeks. Seal asub näiteks Sony Euroopa peakorter ning toimub Berliini filmifestival. Lugematutest poodidest ja restoranidest ei hakka üldse rääkimagi. Alles on ka tükike kurikuulsast müürist, mis omal ajal ala poolitas.
Wikipediast pärit pilt Sony centeri siseõuest, mis kaetud hiiglasliku klaaslaega
Potsdamer platsil asuvas kohvikus sõime oma elu kalleimad jäätised. Andestage, et fookus vales kohas on:P
Tükk aega veetsime ühes kirjatarvete poes, sest ma sattusin vaimustusse postkaartidest:) Neid oli seal igasuguste lahedate sõnumite ja naljadega. Kuna lähen algaval suvel koguni kahte pulma, ostsingi sealt temaatilised kaardid juba ära.
Teisipäeval tahtsin alguses minna Pergamonmuseumi, kus näeb originaalsuuruses rekonstrueeritud ajaloolisi monumente nagu näiteks Paabeli linna üks sinistest kuldsete loomakujutistega väravatest (Ishtari värav), mis mulle ajalooõpikust mällu sööbinud. Kuna ilm oli aga nii ahvatlevalt päikseline ja muuseumikülastus oleks võtnud vähemalt 4 tundi (sedagi eksponaatidest mööda kapates, aga ma tahan ikka süveneda ka), siis läksime hoopis botaanikaaeda ja kogu ülejäänud päeva olesklesime Maarja kodu lähedases pargis, meenutades lapsepõlve ja limpsides jäätist.
Botaanikaaias
Laiseldes pargis
Hõlmikpuu pole Lääne-Euroopas haljastuses nii haruldane kui meil
Kolmapäev möödus Potsdamis- linnas Berliini lähistel, mida tuntakse eelkõige seal asuva Sanssouci lossikompleksi järgi, mille lasi rajada kuulsaim Preisimaa kuningas, valgustusajastu monarh Friedrich Suur. Kõnealuses linnas toimus ka 1945. a kuulus Potsdami konverents, kus USA president H.Truman, Stalin ja Churchill arutasid Saksamaa sõjajärgse korraldamise küsimusi.
Sanssouci (prantsuse keeles "ilma muredeta") on loomulikult väga ilus paik: 2 põhilossi ( üks ühekorruseline ja teine, New Palace, palju suurem ja uhkem, mis rajati pärast 7-aastast sõda, näitamaks maailmale, et Preisimaa on ka peale lahingute vintsutusi endiselt rikas ja mõjuvõimas), oranzerii ehk kasvuhoone, teemaja, kirik, maaligalerii ja loomulikult park paviljonide, purskkaevude ja skulptuuridega.
New Palace juurde viiv allee
New Palace
Teemaja
Kiriku siseõu
Rassismi poleks justkui olnudki
Ka Potsdamis on Brandenburgi värav
Jalakäiate tänav Potsdamis
Kolmapäeva südaöösel istusin jälle bussis, et tagasi Brnosse loksuda. Tegelikult oleksin tahtnud veel paariks päevaks jääda: Reichstagi hoone, Holokausti memoriaal, Bellevue ja Charlottenburgi lossid, Museumsinsel ehk muuseumite kompleks ja veel mitmed kohad jäid külastamata, aga loodetavasti ei jäänud see esimene reis Saksamaa pealinna viimaseks.
Kokkuvõtteks pean tõdema, et Berliin küll ei suutnud tõugata mu lemmiklinnade troonilt Budapesti ega Prahat, aga seal veedetud aeg oli kahtlemata meeldejääv ja tore ning seda suuresti tänu Maarjale:)
No comments:
Post a Comment