Samal ajal kahe nädala pärast olen ma juba kodus! Natuke uskumatu, kuna siia tulles näis 5 kuud kui ees laiuv ajaookean, millest nüüd on saanud vaid väike lomp, mis kokku kuivamas. Mitmed erasmused on juba läinud: terve soomlaste meeskond põrutas tagasi põhjamaale juba mitu nädalat tagasi ja üleeile lahkusid Aude, Sebastien ja Stephan, korraldades meile enne vägeva goodbye-party. Juba praegu, veel enne, kui see seiklus siin minevikuks on saanud, hakkab nostalgia vaikselt hinge pugema, keerutades peas mälestusi, mis ma endaga Eestisse kaasa võtan. Aga...koju on alati tore tulla, see on ammutuntud tõde ja pealegi näen juba tuleval kolmapäeval lõpuks ometi jälle Veikot, kes siia lendab:)
Mis siis pärast Berliini toimunud on? Nii mõndagi!
9. mail toimus agroturismi raames teine ekskursioon, mis ostutus palju lahedamaks kui esimene.
Ma oletan, et nimi Austerlitz on kõigile lugejatele tuttav. Tegemist on linnaga, mis andis oma nime ühele Napoleoni võidukaimatest lahingutest. Seda sama väikelinna, tšehhikeelse nimega Slavkov u Brna, mis asub Brnost 20 km idas ja mille lähistel möll toimus, me esimesena külastasimegi. Lisaks lahingupaigale, mis asus juba kaugelt silma paistval künkal, jalutasime ringi ka Austerlitzi lossi pargis ja hoone keldrikorrusel, kus oli osa lossi ajalugu tutvustava muuseumi väljapanekust.
Tüüpiline Moraavia maastik
Viinamarjad
Lahingu mälestusmärk
Austerlitzi lossi ees
Pearaiumise mõõk
Teine sihtkoht oli ökofarm, mis asub imeilusas orus ja mille peamisteks sissetulekuallikateks on hobuse- ja lambakasvatus. Talumajapidamise noor perenaine oli muide ainuke tšehh kolme ekskursiooni jooksul nähtud kohalike hulgas, kes suutis meiega inglise keeles suhelda ja tegi seda hästi.
Farmi nimi on Jalovy dvur
Vasakul meie õppejõud ja paremal farmi perenaine
Kolmandaks külastasime Milotice lossi, mis sai oma praeguse kuju 18.sajandil, kuuludes Ungari päritolu Serenyi suguvõsale, mille üks väljapaistvaim tegelane oli Habsburgide teenistuses olev Austria salakantsler Karl Anton Serenyi.
Loss esiküljest
Loss tagantvaates
Ekskursiooni lõpp-peatus oli vast kõige oodatum: veinikeldrid
Punase värviga võõbatud vaatides on punane vein
...ja rohelisega võõbatutes valge vein
Suuruselt teine vaat Tšehhis
20. mail toimus järjekordne ekskursioon: seekord keskkonnakaitse aine raames permakultuuri põhimõtete järgi kavandatud farmi nimega PermaLot, http://www.permalot.org/
Oli vägagi hariv külaskäik.
Küsite, mis see permakultuur veel on? Aga palun, lugege seda artiklit http://www.neti.ee/cgi-bin/cache?query=permakultuur&alates=0&url=http%3A%2F%2Froheline.erakond.org%2Findex.php%2FPermakultuur_%25E2%2580%2593_iga%25C3%25BChe_%25C3%25B6koloogiline_v%25C3%25B5imalus%253F
ja saate teada!
Savimaja
Nutikaid lahendusi oli mitmeid: põrand klaaspurkidel
All paremal luuk otse kamina kõrval, mille kaudu saab küttepuud majja ilma neid läbi terve maja tassimata
Paremal farmi taanlasest omanik
22.-25. maini olin Viinis. Käisime keskaja festivalil, Shönbrunni lossis, paadiga sõitmas, running- shushi restoranis, kus 11 euro eest võis ennast kas või lõhki süüa (me olime sellele lähedal, uskuge mind!).
Teel fesitvalile; Sofie tõmbas isegi ajastukohase riietuse selga
Langoš ehk midagi pizzapõhja taolist juustu ja vorstiga
Ka jäätmepõletustehas võib olla silmale ilus vaadata
Sofiel on oma kodust veidi eemal aialapike suvemajakesega, kus grillimas käisime
Schönbrunni loss ehk Habsburgide suveresidents
Sofie vanaemaga, kes meile maitsva lõunasöögi valmistas
Viinis leiutatud jäätis ehk Eismarillen Knödel, mille "maakooreks" on pähklipuru ja tuumaks on külmutatud aprikoosipüree. Oli maitsev küll!
Running-shushi
28. mail oli jälle ekskursioon, seekord agroturismi intensiivkursuse raames, millest ma küll tegelikult osa ei võtnud, aga kuna väljasõit oli tasuta, läksin muidugi kaasa. Käisime ühes piimatootmisega tegelevas farmis, kus ma nägin esimest korda elus sünnitust, mitte küll inimese, aga lehma oma. Lehm oli väga rahulik, ma oleks oodanud, et ta ka ikka häälitseb valjult valust, aga ei midagi, lasi vaikides inimestel vasika enda seest välja tõmmata. Esimest korda siinoldud aja jooksul sain jala tõsta ka Slovakkia pinnale, sest tutvusime ühe Tšehhi piiri ääres asuva Slovakkia väikelinnaga, kus sai jällegi veini degusteeritud (loe: joodud).
Ja nii see vasikas tuli
Kaitsealused veinikeldrid Tšehhi idapiiri ääres
Tasuta lõunad on olemas
Skalica väikelinn Slovakkias
Vaade kiriku tornist
Veinitamas Skalicas
Üks vanimaid kabeleid Kesk-Euroopas, 9.sajandist
29.mai- 4. juuni olin Poolas Martal külas. Marta elab Lääne-Poolas 70 000 elanikuga linnas nimega Stargard Szczecinski, mis asub 400 000 elanikuga Szczecini linna läheduses (ojaa, selle nime hääldamine ajab eestlasel keele ikka täiesti sõlme), mis omakorda asub Berliinist vaid 150 km kaugusel.
Startisime neljakesi Marta autoga (lisaks mulle ja Martale ka Sofie ja Adriana) Brnost neljapäeva pärastlõunal kell 1 Saksamaa poole, kuna viimase kiirteid pidi jõuab kiiremini kohale kui läbi Lõuna-Poola sõites. Saksa piiril peeti meid passikontrolliks kinni, uuriti-puuriti meie passe kahtlaselt kaua ja loeti kõva häälega riike, kust pärit oleme (Saksamaal näib Schengenist hoolimata passikontroll endiselt reegel olevat, Austriasse, Tšehhi või Ungarisse sõites ma oma passi näitama ei pidanud). Alguses muigasime lõbusalt selle peale, kuna arvasime, et äkki neile teeb natuke nalja kohati nii rahvusvahelist seltskonda ühes autos, aga siis selgus, et probleem oli Adrianas. Adriana oli oli nädal aega tagasi saanud Viinist kätte oma Tšehhi viisa ja arvas ( me kõik arvasime!), et võib nüüd sellega muretult mööda Schengeni ruumi ringi reisida. Aga võta näpust, tegemist oli D-kategooria viisaga ehk nö. national visa, mis lubab mitte-Schengeni riikide elanikel sõita Schengeni riiki, kus kavatsetakse olla üle kolme kuu, kuid ei luba neil sõita teistesse Schengeni riikidesse. Saatkonna töötaja, kelle ülesanne peaks ju ometi olema inimestele selgitada erinevate viisade võimalusi, polnud Adrianale aga sõnagi lausunud selle konkreetse viisa piirangu kohta! Kõige naljakam on see, et kui Adriana oleks olnud vähem kohusetundlik ja üldse mitte viisat teinud, oleks tal olnud õigus turistina kuni 90 päeva Saksamaal olla, sest Mehhiko kuulub nende riikide hulka, kellele see õigus on antud. Tšehhi tuli ta aga otse Soomest, kus ta õppis eelmisel poolaastal ja kus talle oli väljastatud kõikides Schengeni riikides liikumist lubav viisa, seega ei osanud ta arvata, et see uus viisa nüüd teistsugune võiks olla.
Igatahes, täielik jama ja nonsenss. Ka piirivalve töötajad vabandasid ette ja taha, et nad teavad, kui tobe see praegune olukord on ja et seda tuleb sageli ette ning nad usuvad, et Adrianal polnud kavatsust illegaalselt Saksamaale hiilida, aga nad ikkagi peavad oma kohustust täitma ja ta ööseks nö. vahi alla võtma. Marta, kui "kuriteole kaasaaitaja" võeti ka piirivalvehoonesse, et vajalikke dokumente täita, sõrmejäljed võtta ja fotod teha.Kogu sellele jamale seal kulus kokku 4 tundi, mil meie Sofiega lihtsalt lakke vahtisime. Õnneks on EL-i asjassepuutuvaid oraganeid juba teavitatud sellisete juhtumiste sagedasest esinemisest ning on loota, et selle suhtes võetakse midagi tulevikus ette.
Kell 9 õhtul saime lõpuks kolmekesi oma teekonda jätkata, Adrianale tuli järgmise päeva hommikul järele Tšehhi politsei, kes ta lähimasse Tšehhi linna toimetas, kust ta omal kulul tagasi Brnosse sõitis. Oleks, et see kulu jääb ainukeseks, aga kaugel sellest. Ta peab välja käima veel raha menetlusega seoses ja äkki ostma ka uue lennupileti Mehhikosse, sest tal oli ammu juba brnonnitud lend Helsinkist tagasi kodumaale, aga Soome ei tohi ta ju ka enam selle viisaga siseneda.
Meie aeg Poolas kujunes aga igati mõnusaks. Marta ema, kes on suurepärane kokk, nuumas meid parimate hõrgutistega ning ilmadega vedas meil jälle: iga päev säras päike ning valitses ligi 30-kraadine palavus, mis oli isegi liig. Käisime kanuutamas ja hobustega sõitmas, Läänemere ääres paiknevas sadamalinnas nimega Miedzyzdroje päevitamas, endises hansalinnas Szczecinis, kus asub üks Läänemere suurimaid sadamaid, botaanikaaias, bowlingut mängimas ja igal õhtul vaatasime filme.
Reisi algus
Marta kodulinn Stargard Szczecinski
Paavsti austatakse väga
Marta kodu
Perekond
Miedwie järv Marta kodulinna külje all
Läänemere ääres Miedzyzdrojes
Jõel kanuutamas
Kukkusin vette ja jäin mutta kinni
Lähme sõidame!
Loss Szczecinis, kus sündis Venemaa tsarinna Katariina Suur
Vaade Szczecinile lossi kiriku tornist
Käisime ühe kõrghoone kohvikus söömas
Maailma vanim kino, mis avati 1909.a ja töötab tänaseni
Suurim pizza, mida söönud olen
Kaubanduskeskuses
Szczecini asub Odra jõe kaldal
Plaataniallee
Botaanikaaias
Jaapani aed
Poola õlu
Bowlingusaalis
Kolmapäeva õhtuks jõudsime tagasi Brnosse ja kostümeerisime end kiiruga sportlasteks, et minna prantsade lahkumispeole, mille teemaks oli olümpiamängud. Korraldajad olid ettevalmistustega tõsist vaeva näinud ja orgunninud vahendid, et võistlejad saaksid mõõtu võtta paigalt kaugushüppes, vannist õngitsemises, tubases jalkas, hüppenööriga kalpsamises ja veel mõnel alal, milleni kahjuks ei jõutudki, kuna peomöllu peale saabus politsei ja me pidime end pagendama üle tänava asuvasse parki, kus vapramad pidasid hommikutundideni vastu.
Stiilinäide vannist õngitsemises:)
