Kultuurid laudadel, Eesti, Helisev muusika, bramboraky knedliky...

....need olid minu jaoks mööduva nädala märksõnad. Teisipäeval toimus cultural market, ehk nö. kultuuride tutvustamise tunnike. Enamus erasmuslasi kogunes ülikooli majandushoonesse ja laotas laudadele infot ja söödavat-joodavat oma riigi kohta ning jäi ootama kohalike õppejõudude ja üliõpilaste huvi ning küsimusi. Alguses meid kardeti natuke, hiiliti küll ümber laudade ja visati arglikke pilke, kuid ligi astusid vabatahtlikult vaid õppejõud, kellele oli tehtud ülesandeks hinnata väljapanekuid ja selgitada lõpuks võitja. Hakkasime siis ise noori kutsuma ja nad tulid küll. Mina jagasin oma lauda Sofiega, meil käis siis väike rebimine omavahel, kes suudab rohkem maiustusi ja buklette ära anda. Mina pakkusin linnupiima komme, kama ja brošüüre Tartu ja EMÜ kohta. Sofiel olid kaasas Viini shokolaad, shnaps ja voldikud teatud erialade kohta, mida tema koolis õpetatakse. Mina pidin oma bukletid ise valmis tegema, sest Tartu turismiinfokeskusel polnud mulle midagi saata, mis näis kummaline ning EMÜ saatis mulle 24 leheküljelise raamatukese, mis oli ilmselgelt liiga paks, et seda paljundama hakata. Seega vorpisingi ise 2 erineva sisuga voldikut valmis ja tegin kummastki 20 koopiat, sain kõik laiali jagatud ka ning eriti tore on mõelda, et äkki hakkab keegi tänu minule Eesti vastu huvi tundma ja tuleb Tartusse õppimagi:)
Kama peeti üllatavalt maitsvaks, sest välimus pole just kõige kaunim. Linnupiimakommid kadusid ka kiirelt. Kahjuks ei jäänud eriti aega, et ise teiste riikide väljapanekuid uudistada. Slovakkia noormees ( nime ei mäleta, kuna ta räägib inglise keelt väga kehvalt ja seetõttu pole temaga eriti suhelnud) oli nii lahke, et tuli ja tõi mulle ja Sofiele ise oma rahvusrooga kartulitest ja juustust, mis oli tõesti väga maitsev! Lisaks nosisin veidike õlis olevaid kuivatatud oliive kreeka neidude pakutavast menüüst (varem polnud neid sellisel kujul söönudki), prantslastelt lunisin välja valgehallitusjuustu ülejäägid ning lõpetasin oma lõunasöögi itaallaste toodud skumbriat pugides:) Alavõidud parima kujunduse, informatiivsuse ja söögi-joogi eest napsasid endale vastavalt Mehhiko, Soome ja Itaalia ning kogu krempli pani kokkuvõttes kinni Itaalia.
Illustreerimiseks:

Minu väljapanek, mis on oskamatu
fotoaparaadi käsitsemise tõttu udune:(


Hola!


Suomi!


Mingis Mehhiko võitluskunstis kasutatav mask!




Itaallased serveerisid loomulikult pastat


Võidukas seltskond


Kolmapäeval tegin PowerPointi ettekande Eestist. Kuulama oli kogunenud kenake rahvahulk ja vähemalt erasmuslased kiitsid mu tööd:) Tahtsin näidata videoklippi laulpeost, aga see ei õnnetunud, kuna internett vedas alt. Tahtsin siiski, et vähemalt paremad siinsed tuttavad ( sõpradeks on neid veel natuke vara nimetada) teaksid, mida ma mõtlesin, kui laulupeost rääkisin ja näitasin neile Tõnis Mäe ja ühendkooride esituses "Palvet". Ma arvan, et see avaldas neile muljet, kuigi mingit ahhetamist-ohhetamist ei järgnenud. Sofie ütles hoopis:"Huvitav, see laul oli vägagi religioosne ( saksakeelne tõlge oli all), kuid sa ütlesid, et Eestis peavad vaid 30% inimestest end usklikeks!". Hmm, õige küll, sellise % ma tõesti kuskilt leidsin ja selle välja käisin. Vastasin siis, et see laul oli kirjutatud ajal, mil käimas oli taasiseseisvumisprotsess, mil inimestes oli rohkem usku ja lootust.
Samal õhtul vaatsime ka Helisevat muusikat, sest selgus, et keegi polnud seda peale minu näinud. Kõik leidsid lõpuks, et kaunis linateos, kuid mõnes kohas oleksid laulud võinud olemata olla, nagu näiteks suudlusstseenis Maria ja kapten von Trappiga. See, et nad seal laulma hakkasid, mõjus koomilisena. Hüvastijätulaul tegi meile ka palju nalja ning kui tüdrukud mu juurest oma tubadesse hakkasid minema, parodeerisid nad seda sama laulu hoogsalt lehvitades:)
Eile käisime Sofie ja Melaniega Švejki -nimelises pubis söömas, mis asub vanalinnas jalakäijate peatänaval ehk Ceskal. Tahtsime proovida tšehhi toitu. Mina tellisin guljaši kartulipannkookidega, mis nägi välja selline:



Oli hea, kuid olen elus saanud ka palju enam maitsemeeli erutavaid roogi.

Melanie tellis kõige tüüpilisema tšehhi toidu: mingi guljaši moodi kaste, hapukapsas ja taldriku vasakus servas näha olevad saia meenutavad lõigud, mis on tegelikult teatud spetsiaalsest kartulijahust tehtud pätsikesed ehk bramboraky knedliky(õigekiri võib natuke vale olla). Seda kartulijahu müüakse ka poes ning tahan proovida neid ise mõne tšehhiga teha (pakil pole inglisekeelset juhendit). Jällegi pean tunnistama, et täiesti söödav asi, kuid näiteks pizza on ikka palju suurepärasem leiutis:)



Pubi on lõpuni oma reklaamnäole ehk Švejkile truu: vahva soldati kujutis on nii toolidel, lillevaasidel kui ka kahvlitel. Õlu on endiselt odavam kui Eestis ehk 20 EEKi pool liitrit.


ILUSAT VABARIIGI AASTAPÄEVA!!!
Mina veedan selle Prahas.

Kas Eestis pole mitte liiga külm, et meres ujuda?

...nii küsis mult üks itaallane, kellel oli nähtavasti ettekujutus, et Eesti kliima sarnaneb põhjanaba omaga. Enamiku siinsete erasmuslaste teadmised meie riigist piirduvad umbkaudse asukoha määratlemisega, tihtipeale aetakse Balti riigid omavahel lootusetult sassi. Ma ei imesta, sest ega isegi oskaks kõiki Euroopa maid tühjale lehele õigesti joonistada.
See tundub ka kõigile üllatuseks olevat, et eesti keel on sarnane hoopis soome keelega, mitte vene, läti või mõne muu Ida-Euroopa riigi omaga.
Kolmapäeval on meil tulemas riikide tutvustamise õhtu, seega annan oma parima, et kodumaale reklaami teha. Pakun kamavahtu ja kui kui võimalik, näitan katkendit laulupeost.
Milliseid tähelepanekuid ma ise teiste riikide, rahvuste kohta teinud olen?
1. Itaallasi on siin suur punt. Nad räägivad valjusti, on muretud ja lõbusad, kohtudes musitavad põski, hilinevad peaaegu alati ja mis mulle eriti meeldib-neis on paras annus eneseirooniat. Lõõpimine maffia aadressil on tavaline. Arutasime näiteks, kuidas juhiloa saamise eksam erinevates riikides välja näeb. Kui järg Michele kätte jõudis, teatas ta, et neil käib asi nõnda: sulle antakse 5 minutit, et võõras auto ärandada ja politseile mitte vahele jääda, kui sellega hakkama saad, oled lubade vääriline :)
2. Kuidas ära tunda prantsuse ja soome noormehi? Esimesed kannavad ontlikusse sõlme seotud salle ja teised ajavad geeliga tukad turri.
3. Enamik austerlasi pole kunagi näinud filmi "Helisev muusika".
4. Tšehhid ei joo nähtavasti siidrit, kuna poodides ega pubides vastavat kaupa ei leia.
5. Soomlased leiavad, et eesti keel on imelik, kuna kõik sõnad lõppevad justkui poole pealt (ja meie, eestlased, arvame jälle, et paneme aga oma sõnadele nin-id , nän-id lõppu ja voilaa! saamegi soome keele:))
6. Mehhikost ostetud mobiilid ei tööta Euroopas. Kas keegi teab, miks?
Hetkel ei meenu rohkem naljakaid avastusi, aga loodan seda rida edaspidi pikendada.

Mõne sõnaga ka siinsest seltsielust. Jah, erasmused pidutsevad tõesti palju. 3 korda nädalas öösiti väljas möllata on siin normaalne. Senini olen käinud 5 erinevas ööpubis. Justnimelt pubis, sest sellisesse suuremat sorti klubisse, nagu meil Tartus või Tallinnas on, pole veel sattunud. Kohtade nimed on Helios, Remix, Livingstone, Perpetum, Sombrero. Esimeses toimus karaokepidu ja teises valentinipäeva pidu. Mõlemad olid lahedad olengud ja muusika oli täitsa minu maitse, ulatudes praegustest raadiohittidest Spice girls`i ja rock`n` rollini. Eile käisime plikadega Sombreros, kus, nagu nimestki näha, lastakse tavalisest enam Ladina-Ameerika rütme, mis minu maitsemeelele samuti hästi passib, nii et sinna tahaks kindlasti veel minna. Ainuke koht, kus mul kohe üldse tore ei olnud, oli Perpetum, sest seal muid helisid peale tehno ei tunnistata.

Mõned teemaga haakuvad pildid ka:

Meie musikaalne viisik üürgamas: "Last christmas I gave you my heart..."


Meie talenti märgati: 3.koht, auhinnaks shampanja


Teel valentinipäeva peole


Shake your body!


Na zdravi!

Tere jälle!

Möödunud laupäeval toimus ekskursioonide sarja teine üritus: Vranovi lossi külastus.
Ehitis asub uhkel kohal: kalju tipus, nagu paljud keskaegsed kaitse eesmärgil püsti pandud rajatised. Ajalugu ulatub 12. sajandisse, kuid kindlusest sai ümberehituste käigus barokne loss 17.saj. lõpus. Praegu näha olev interjöör on aga klassitsistlikus stiilis, pärinedes 18.sajandist. Järgneval sajandil sai lossi omanud suguvõsa kuulsaks keraamikatootmisega.
Tegelikult pole ehitis talvel külastajatele avatud, aga meie grupile tehti nähtavasti erand. Pildistamine polnud lubatud isegi ilma välguta, aga kuna usaldasin oma aparaadi itaallase Francesco kätte, kes oli küllalt ülbe selleks, et giidi antud keelule mitte alluda, on mul foto peaaegu igast toast:). Teine itaallane sõnas uhkusega hääles, et neil saapamaal on ikka palju ilusamad lossid. Ma ei osanud vastu vaielda, sest olen käinud vaid Peterhofis ja Shönbrunnis ning pean tunnistama, et kui sul on aega vaid tunnike, et kapata läbi mitmekümne toa ja läbi mitmete sajandite, pole lootustki, et suudaksid märgata detaile ning kõik need lossid näivad ühesugused. Jääb küll ähmane mälestus sellest ilust ja küllusest, kuid selleks, et oskaks seoseid luua ning elamus oleks täielik, tuleb omada eelteadmisi.
Palun väga, siin siis mõned pildikesed tollasest luksuslikust elust:





Vannituba oli täiesti olemas



Jukebox

Ahoj! (nõnda tervitavad siin noored omavahel.)

Täna käisime kuulsates Moraavia karstikoobastes ( Moraavia on Boheemia ja Sileesia kõrval üks Tšehhi ajaloolistest aladest). Osa matkast kulges jalgsi ja osa paadiga. Teatud kohtades lasti kõlaritest inglisekeelset infot koobaste arengu kohta, aga kahjuks läks kogu see jutt mu kõrvust mööda, sest tegelesin pildistamisega. Kõige põnevam ja meeldejäävam oli paadisõit mööda maa-alust jõge ja seda eelkõige tänu meesgiidile, kes pani meid oma jämedalt põristava inglise keelega naerust kõõksuma: " Änd nau luk hierrrr, tis leik is tenn miiitrrrrs diiiip, tenn miiitrrrs ai sei....":)







Järgnes ekskursioon Cerna Hora nimelisse õlletehasesse. Ka seal räägitud infost suutsin salvestada vaid nõnda palju, et vedela leiva tootmine sai seal alguse juba 16. sajandil. Tehas ise nägi välja nagu ikka: palju mahuteid, torusid ja näidikuid, lisaks tugev õllepruulimise hais õhus hõljumas.
Kõik tootmise etapid vaadatud, saime kohalikus restos teatud rahvuslikku rooga ja kahte sorti õlle tarbida. Sattusin ühte lauda 3 mehhiko tüdrukuga. Nad olid naljakad: kohe pärast tutvumist hakkasid end suveks mulle Eestisse külla organiseerima, kuigi neil polnud ilmselgelt aimugi, kus kõnealune riik asub; olid ärevuses soome noormehi nähes, sest " need poisid on niii valged, justkui backstreet boys"; ja ristisid mu ümber ladybug`iks, sest lubasin end kutsuda katarinaks, kuna Katre on nende jaoks ületamatult raske öelda ja meelde jätta ( ka kõikide teiste jaoks muideks!) ning "katarina" tähendab nende sõnul hispaania keeles "lepatriinu". Mul pole nii armsa nime suhtes loomulikult mingeid pretensioone:)



Vasakult: Adriana, Marissa, Lilit, mina


Uute tuttavate nimekirja on lisandunud ka itaallane Michele. Ta on tõeliselt vahva tegelane, kõikidest teistest tublisti vanem, saab sel aastal juba 30. Ta käitub natuke isalikult, on hästi hoolitsev ja tähelepanelik kõikide suhtes. Kui ütlesin "thanks", sest ta tegi minust pilti, sõnas ta: "Täna mind ainult siis, kui su elu päästan, kõik muu on mulle puhas rõõm!". Küsimusele, kas ta väsinud pole, kui täna hommikuni pidutses, vastas ta: " Ära võta kunagi elu liiga tõsiselt, ela nagu itaallased- rõõmsalt!". Ja lõbusalt oskavad nad kulgeda tõesti: pidevalt naeravad, lollitavad ja laulavad. Ausalt öeldes väsisin ma täna neid kuulates päris ära:)

Vasakult: Sofie, Michele, Adriana


Homme on kohtumine õppejõududega, eks siis paista, kas saan kõikides valitud ainetes osaleda või tuleb juhul, kui piisavalt huvilisi pole, midagi uut välja valida.
Muideks, siin lõhnab õhk juba täiesti kevadiselt ja täna nägin esimest kuldnokka!


Päikest!

Esimesed päevad Euroopa südames

Tere!

Kuna blogipidamine on nii pop, mõtlesin minagi, et millal siis veel alustada, kui mitte nüüd, välismaal olles, kui on tavalisest enam uut ja huvitavat, millest pajatada.
Seega, täna on mu 3. päev Brnos. Elan ühikas, mis väljast paistab euro-remonditud, kuid seest näeb kohati välja nagu nõukaaegsed ikka. Olen 2-inimese toas, aga toanaabriga pole ma veel kohtunud, kuna siinsetel üliõpilastel on vaheaeg. Tuba on täitsa tipp-topp:




Köök, duširuum ja wc on koridori peale. Teoreetiliselt peaksid neiud ja noormehed elama eraldi korrustel, kuid eile hommikul nägin ma üht tugevama soo esindajat alukate väel WC-st välja lippamas ja pole ka imestada, sest naiste WC-s on pissuaarid täiesti olemas. Nii et piinlikud momendid on garanteeritud!





Olen senini tutvunud 3 tšehhiga, kellest kaks on mu nö buddyd, kes aitavad sisse elada ja probleeme lahendada. Täna kohtusin ka teiste erasmuslastega (neid on ikka tubli mitukümmend) ja lähemalt tuttavaks sain neist kuuega: 3 soome poisiga Rovaniemist, Adrianaga Mehhikost, Debraga Itaaliast , Sofiega Austriast. Nad kõik elavad õnneks siin samas campuses (ülikooli ühikad asuvad ühes kohas koos), nii et juba Eestis kogetud tore ühika-aeg, kui sai mööda erinevaid tube ringi jõlgutud, on mõneks ajaks tagasi:)

Siin on mu uued tuttavad:


Vasakult: Sofie, Adriana, Deborah


Ja Jõuluvana naabripoisid, vasakult: Timo, Kari ja Timo



Homme läheme ekskursioonile karstikoobastesse ja õlletehasesse:) Tulemas on karaokeõhtu, pidu sõitvas trammis, hawai stiilis pidu mingit väiksemat sorti laeval, riikide tutvustamise õhtud jne. Näib, et ees on põnevad kuud, juhhuu!!